Festival üllatab- Hunt on kohal!
Tema laulud on saanud eestlaste, nii suurte kui väikeste, lemmikuks.
Andrus Muld (34), esinejanimega Hunt, on Põlvamaalt pärit laulja, kes sai laiemalt tuntuks 2018. aastal, mil ta otsustas hakata üksinda muusikamaailma vallutama. Kuigi paljud peavad Andrust räppariks, teeb ta enda sõnul siiski peavoolu popmuusikat. Minevikus mitmes bändis osalenud Andrusel oli suur soov kunagi üksi laval olla ja enda kirjutatud laule esitada. See unistus täitus ja nüüd fännavad Andruse ehk Hundi muusikat nii noored kui ka vanad.
Andrus mainib kohe alguses ära, et kuigi teda on ajakirjanduses varem mõminaräppariks tituleeritud, pole ta selle väitega kohe kindlasti nõus. „Tegelikult on minu muusikastiil siiski mainstream-popmuusika, kuigi lauludes ma kasutan vahel ka räppi, aga ma ei nimetaks seda räppimiseks,“ selgitab ta.
Muusikaga on Andrus seotud olnud juba varajasest lapsepõlvest. Lausa nii, et mitu põlvkonda tema perekonnast on olnud suured pillimehed: Andruse vanaisa mängis lõõtspilli, isa akordionit ja bajaani. Väikesele poisile avaldas see kõik nii suurt muljet, et lihtsalt vanaisa ja isa kõrval istudes hakkas Andruski ise mitut pilli mängima.
Mingit nooditundmist tal polnud ega ole siiani. „Kuulmise järgi hakkasin ise ka pille mängima,“ tunnistab Andrus. „Esimene bänd sai tehtud juba viiendas klassis, mina mängisin trumme. See sai läbi ja siis hiljem tegime väikse sõpruskonnaga instrumentaalmuusikat. Aga see läks samuti laiali.“
Hitid sünnivad hetkega
Just see ehk oligi esimene märguanne, et Andrus peaks püüdlema oma suure unistuse poole, milleks oli täiesti üksinda esinemine. Kuna see südamesoov oli temaga ammu kaasas käinud, tuli vaid kuskilt peale hakata. Aastal 2018 oligi see hetk, mil Andrus oma esimese laulu välja laskis, see kogus YouTube'is kohe palju vaatamisi.
Sealt edasi läks kõik üpris kiiresti: tulid soojendusesinemised teistele tuntud muusikutele ja siis juba tema enda live-kontserdid. Andrus tunnistab, et ta südames lootis, et ehk teda märgatakse, aga samas päris kindel ei saanud ta selles siiski olla. „Alguses oligi mu räpivaimustus nii suur, et keskendusin pigem sellele. Aja jooksul võtsid laulud uue suuna, sest ma mõtlesin, et ma ei viitsi teha seda, mida kõik nagunii juba teevad. Nüüd ma rohkem üritan laulda ja viisi ka pidada,“ muigab Andrus.
Ka tunneb Andrus nüüd end palju mugavalt, kui teda enam Nublu ega Reketiga kogu aeg ei võrrelda, sest tema laulud on hoopis teistsugused. Üks on kindel – inimeste südamed on Hundi muusika kindlasti võitnud, sest mõnel tema lool on YouTube'is lausa üle kolme miljoni vaatamise. Andrus tunneb, et Hundi laulud on aja jooksul nii palju kvaliteetsemaks ja paremaks muutnud, sest ta on koos muusikaga ise väga palju edasi arenenud.
Ka pole Andruse jaoks kunagi olnud raske laule kirjutada, sest tema mõtted lihtsalt voolavad ise paberile. Samuti on Hundi fännid teadlikud, et Andrus paneb kõikide laulude sisse oma hinge ja enda isiklikud läbielamised, sest ainult nii tunneb muusik nendega kõige suuremat sidet. „Mu muusika üks edu võti on see, et ma kirjutan sellest, mida ma kogenud olen, aga mis on hingelähedane ka paljudele teistele,” märgib ta. „Inimesed tunnevad mu muusikas ennast ära. Ma räägin elust ja kogemustest, mis alati pole ehk kõige meeldivamad – see läheb inimestele korda.“
Andruse üks tuntuimaid lugusid „Kehakeel“ valmis vaid kümne minutiga ja seda mängitakse raadiotes siiani üpris palju. Kuldne reegel ongi hoopis see, et mida rutem sõnad valmis saavad, seda edukamaks laul ilmselt saab. Miks? Sest siis tulevad need sõnad mehe enda hingesopist ega ole kordagi muudetud. Just see on Andruse silmis oluline, sest kui hiljem veel hakata sõnu ümber tegema, siis kaob neil tihtipeale mõte üldse ära. „Hitid sünnivad hetkega!“ lausub Andrus kindlameelselt. „Ka minu teine üpris tuntud laul „Shooters“ valmis 20 minutiga ja on rahvale väga südamelähedane.“
Siiski tõdeb Andrus, et mõni lugu ootab endiselt sahtlipõhjas nukralt oma õiget aega, sest alguses jooksis mõte sõnu kirjutades lendleva kiirusega, aga siis jäi asi toppama. Ta on veendunud, et laule kirjutades ei saa lihtsalt, veresoon otsa ees lõhkemas, täiega rauaga edasi kirjutada, kui mõte on kokku jooksnud. Just sellised poolikud laulud jäävad popmuusikul sahtlisse ja ehk millalgi tulevikus võtab ta need uuesti ette. Rõhk on sõnal ehk, sest sundida ennast neid edasi kirjutama ei saa, tuleb lihtsalt loota, et inspiratsioonipuhang viib Andruse uuesti nende sõnade juurde tagasi. Oma õiget aega ootab lausa 200‒300 lugu!
Kuigi praegusel ajal on esinemisi pigem vähe, siis õnneks hakkab asi kevade ja suve hakul paremaks muutuma. „Tegelikult on väga kurb, et esinemised on pandeemia ajal ära jäänud, sest tahaks just seda otsest kontakti rahvaga. Nüüd saab küll YouTube'ist kuulata, aga see pole ikka päris see ju,“ tunnistab Andrus mõtlikult.
Esinejapisik on alati olnud
Andrus meenutab, et tema esimene kontsert 2018. aastal suvel algas kohe suure prohmakaga, nimelt vedas tehnika teda alt. Ta oli siis Reketi soojendusesineja. Kuigi äpardus võttis Andruse tuju natukeseks alla, meenutab ta nüüd seda hetke pigem huumoriga. „See andis inspiratsiooni ja jõudu juurde. Tegelikult show-maailm ju selline ongi – sa ei tea iial, mis esinemise ajal juhtuda võib.“
Andrus on enda sõnade järgi alati olnud esineja: lava on tema maailm, kus ta tunneb ennast ülihästi. „Ma tahan alati lavale. Teiste sünnipäevadel esinesin siis, kui veel Hunti ei eksisteerinud. Ma tahan masside ees olla ja rahvale oma muusikat jagada. Ma soovin, et nad kogeksid mu laule kuulates erinevaid emotsioone. Esinemine annab mulle adrenaliini,“ räägib muusik.
Andrus ei oska kohe nimetada, milline laul talle endale kõige enam meeldib, sest tema jaoks on need kõik ühteviisi erilised. Kui ta aga natuke mõtleb, siis ta sõnab: „„Hetked“ on laul, mis on paljudele hinge läinud ja mulle endale ka ehk rohkem kui teised.“
Andrus pole kunagi tahtnud saada nii kuulsaks, et kõik teda teaksid – ta on ennast pigem meedia eest varjul hoidnud. Sihikindla mehe jaoks on just see ka pikaajalise edu võti, sest kui pidevalt kõikjal figureerida, siis inimesed lihtsalt väsivad. Muusiku jaoks oleks see aga katastroof, sest just publik on talle nagu õhk, mida hingata. Just need inimesed, kes Hundi muusikat ikka ja jälle kuulavad või kontsertidel käivad.
„Eesti on nii väike kogu aeg pildil olemise jaoks. Mina olen selle poolt, et tasa ja targu. Mida kauem sa oma sihtmärgi poole lähed, seda enam sa seal püsid ka. Ma näen tulevikus ennast kindlasti veel muusikaga seotud olevat. Minu hiilgeajad on alles tulemas,“ räägib Andrus kindlalt.
Spirituaalsus ja psühholoogia
Väljaspool muusikamaailma peab Andrus end üpris spirituaalseks inimeseks. Ta naudib elulugude ja psühholoogiaraamatute lugemist, joogat, sporti ning looduses jalutamist. Kuna Andrus elab maal, siis on just loodus tema suureks sõbraks. Ka reisimine kuulub Andruse pikka hobide nimekirja. Praegune väiksem puhkeaeg on isegi hea, sest muidu on Hundil väga suured esinemismaratonid, mis võivad natuke väsitada. Ometi on see vaid füüsiline väsimus, sest vaimselt ei kujutaks Andrus end kellegi teise kui lauljana ette. Praegu ongi ta ju täistöökohaga artist. „Ma tahan laval särada, see annab mulle nii palju,“ kinnitab ta.
Peale oma laulude sõnade kirjutab Andrus ka niisama luuletusi, mis ei jõuagi kunagi publiku ette, aga mida ta tahab enda seest välja saada. „Mõned luuletused polegi mõeldud lauludeks, vaid ainult enda emotsioonide väljakirjutamiseks. Tahan need paberile panna, sest kirjutamine teeb mind õnnelikuks. Lisaks luuletustele panen ka niisama häid mõtteid paberile kirja, sest kui on raske päev olnud, siis need kindlasti aitavad mind,“ räägib ta kirjutamise teraapiast.
Andrus tunneb, et teiste elulooraamatud ja psühholoogia on just need žanrid, mis teda lugemisel kõige enam köidavad. Ka kuulub siia nimistusse spirituaalmaailm ja sellega seonduv kirjandus. Aga siin on Andruse jaoks siiski üks oht, mida silmas pidama peaks.
„Raamatu põhjal ei tohi hakata elama, see annab lihtsalt võimaluse teistesse mõttemaailmadesse tungida ja võrrelda ka oma elu, aga otsused peab ikka ise langetama. Kõik peavad ise oma tee läbi käima. Oma vitsad saavad inimesed ise kätte – loe neid raamatud palju tahad, aga elutee on kõigil ikka erinev. Vigu tehakse ikka ja kõige tähtsam ongi õppida nendest. Raamat on pigem hea mõttekaaslane.“ Viimane mõte on Andruse ellu jõudnud hiljuti, sest kooliajal ta hoidis end lugemisest pigem eemale.
Milline oleks aga Andruse jaoks ideaalne päev? Sellele küsimusele on lauljal kohe vastus varnast võtta. „Ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Mul ei ole kuhugi kiiret, ma ei pea mõtlema kohustustele, vaid saan lihtsalt olla. Ideaalne on see, kui ma teen midagi siis, kui ma ise tahan. Ilmselt on see kõigi jaoks ju niimoodi. Ma ärkan üles ja naudin maal elamise võlusid ning loodust,“ tõdeb Andrus lõpetuseks.
Allikas: http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=33211&type=2
Autor: JAANIKA ELIAS
Kirjuta esimene kommentaar